Monogaamia: olla või mitte olla?

Monogaamia on perekondlike suhete tüüp, milles saab abielus olla ainult 2 inimest. Loodus ja inimühiskond teavad ka teisi võimalusi: polügüünia (üks mees ja mitu naist) ja polüandria (üks naine ja mitu meest).

Charles Darwin pakkus välja hüpoteesi, mis selgitab polügaamia olemasolu: loodus vajab mitmekesist geneetilist materjali, et kõige edukamad isendid jääksid ellu paljudest kombinatsioonidest. Seetõttu püüab mees viljastada võimalikult palju naisi.

Teine teadlane, Ameerika antropoloog Owen Lovejoy pakkus välja teise teooria, mille kohaselt on inimtsivilisatsioon monogaamia tulemus. Vajadus hoolitseda ainult ühe emase eest vähendas isaste vahelist rivaalitsemist, viis agressiivsuse vähenemiseni ja tegi võimalikuks ürgrahvaste karja rahumeelse kooseksisteerimise – ühise jahipidamise, kaitse teiste hõimude eest jne.

Mõlemad hüpoteesid selgitavad armukadeduse olemasolu hästi: isased ei taha kellegi teise järglasi toita. Emased tahavad, et isane tagaks ainult oma laste ellujäämise. Armukadedus pole kuhugi kadunud ka riikides, kus polügaamia on pikaajaline traditsioon. Naised intrigeerivad üksteise vastu, püüdes rivaali hävitada, vanemad rõhuvad nooremaid, kui abikaasa annab sellise võimaluse …

Riikides, kus monogaamia on aktsepteeritud, võib idee rivaali olemasolust muuta seadusliku naise elu põrguks. Vähestel inimestel õnnestub jõuda budistliku valgustatuse kõrgusteni, kus nad ei hooli igapäevastest pisiasjadest nagu abielurikkumine ja lahutus. Isegi kui daam ei ole oma mehest majanduslikult sõltuv ning nälg teda ega ta lapsi ei ähvarda, ei kogeta armastuse kaotust kergemini.

Mehe maine räige armukesena tähendab meie ühiskonnas traditsiooniliselt palju. Ja seetõttu ja soolise tasakaalustamatuse tõttu (naisi on rohkem kui mehi) on abielurikkumisest saanud üks levinumaid perede lagunemise põhjuseid. Vallalised naised astuvad suhtesse abielumeestega, et saada oma osa armastusest ja tähelepanust või sünnitada laps "enese jaoks". Mehed saavad tegelikult elada 2 peres, toetades nii oma naist kui armukest, aidates kõiki oma lapsi.

See on mõlema naise jaoks väga raske olukord, sest varem või hiljem saab abikaasa rivaali olemasolust teada. Naine võib reeturi maha jätta, sundida teda armukese juurest lahkuma või olukorraga leppima. Viimasel juhul elavad mõlemad pered polügaamses abielus.
Pole juhus, et loenduse käigus selgub aeg-ajalt, et abielus naisi on rohkem kui abielus mehi – end abielus peavad ka daamid, kes jagavad elukaaslast tema seadusliku naisega.

Polügaamia võib olla lahendus demograafilistele ja sotsiaalsetele probleemidele, kui see kunagi seadusandlusesse kehtestatakse. Kuid selleks peab ühiskond muutma oma suhtumist monogaamsesse abielu kui ainsasse vastuvõetavasse. On ebatõenäoline, et lähitulevikus nõustuvad naised, et oma mehe armastuse jagamine teise daamiga on sama normaalne kui kodumasinad, nagu hakklihamasin või tolmuimeja …