PÄÄSTke PERE LASTE EEST

See küsimus muretseb paljusid inimesi, kes on lahutuse äärel. Ühest küljest on armastamata inimesega samal territooriumil elamisest juba kõrini, teisalt muserdab stereotüüp, mis ütleb, et “lapsel peaks olema terviklik pere", muidu kasvab ta õnnetuna. Peame vastu pidama. Vedru surutakse järjest rohkem kokku, aga kõigel on piir …

Asi on selles, et peate säilitama mitte perekonna välimuse, vaid selle osalejate vahel soojad suhted. Kui vanematel puudub emotsionaalne lähedus ja teineteisemõistmine ning kodune õhkkond on küllastunud vastastikusest vastikusest, vihkamisest ja valedest, siis pole mõtet ka “perekonda” hoida. Õigupoolest pole midagi päästa – pere nägemiseks tuleb ikkagi elada ja paljud annavad alla ilma igasugust kohustuslikku jahvatamist läbi tegemata.

Abielulahutus ja lapsed

Lapsed tunnetavad väga peenelt kõiki oma vanemate meeleolu nüansse ja kui nad on sunnitud koos elama, kogedes tugevat põgenemissoovi, siis nad (lapsed) kannatavad selle tõttu väga palju. Ja täiskasvanueas ootab neid ees kaks stsenaariumi: kas hirm pereelu ees lapsepõlves positiivse eeskuju puudumise tõttu või seesama, täitmata kooselu.

Rohkem kui 90% sellises “peres” üles kasvanud lastest ei saa siiralt aru, miks nende vanemad lahku ei läinud – oleks ju kõigile parem. Ja vanemad omakorda šantažeerivad neid sageli alateadlikult süütundega: "Sinu pärast pean ma taluma, nüüd olete mulle võlgu" …

Kui abikaasaga pole võimalik suhteid taaselustada, tuleks pöörduda psühholoogi poole, kes aitab endisel mehel ja naisel pärast lahutust säilitada sõbralikke suhteid – jälgides normaalseid inimsuhteid vanemate vahel ja tundes nende armastust enda vastu, saab laps nn. õnnelik ja tema psüühika jääb terveks. Lõppude lõpuks on elus peamine õnn ja ta keeldub kangekaelselt aktsepteerimast oma tõeliste soovide tagasilükkamist. Isegi teise inimese jaoks.