SÜFILIS – VEENUSE KARISTUS

Süüfilis on sugulisel teel leviv haigus, millel on üsna pikk ajalugu. Süüfilis on nakkav ja ohtlik. Kunagi peeti seda ravimatuks, surmavaks haiguseks. Umbes kahekümnenda sajandi esimese poole lõpuni oli süüfilis tõsine oht rahvatervisele. Kuna puuduvad tõhusad viisid selle haiguse ja selle ravi eest kaitsmiseks, aga ka üldsuse teadlikkuse puudumine, põhjustas süüfilis sageli selliseid probleeme nagu artriit, ajukahjustus ja pimedus. Pärast penitsilliini leiutamist paranes olukord oluliselt.

Süüfilise tekitaja – kahvatu spiroheet (varem nimetati kahvatuks treponeemiks) – avastasid 1905. aastal Saksa mikrobioloogid Fritz Schaudin ja Erich Hoffmann. Tüüpilised kahvatud spiroheedid on õhukesed spiraalikujulised mikroorganismid pikkusega 6-14 mikronit, paksusega 0,25-0,30 mikronit, spiraali amplituudiga 0,5-1,0 mikronit, mille patogeensus on seotud aktiivse liikumisega, mis toob kaasa suure levikuvõimaluse. vedelikud kehas: intraartikulaarne, okulaarne ja nahas.
 Kuidas selle suguhaigusega praegu lood on – kas haigete arv kasvab või vastupidi, väheneb?
Praegu on meie riigis süüfilisega patsientide arv vähenenud. Selle haiguse kõrgaeg oli eelmise sajandi üheksakümnendate alguses. Sel ajal iseloomustati haigestumust pandeemiana. On mitmeid tegureid, mis mõjutavad haiguse arengut. Kui mäletate, siis see oli Nõukogude Liidu kokkuvarisemise periood, mil üle kümne aasta eksisteerinud sotsiaal-moraalsed süsteemid kõikusid ja lausa lagunesid. Elanikkonna (eriti noorte) seas toimus seksuaalse emantsipatsiooni moment, ebastabiilsest majandusolukorrast tingitud rahvastiku rände tegurid, kuritegelik keskkond. Siit koorub välja riskirühm: alkoholi, narkootikume kuritarvitavad ja liiderliku seksuaaleluga inimesed, aga ka vanima elukutse esindajad, s.o. prostitutsioon, mõlemast soost.
 Millised on selle suguhaigusega nakatumise viisid?
Süüfilis viitab sugulisel teel levivale haigusele, mis levib peamiselt täiskasvanud elanikkonna hulgas sugulisel teel. Väikelapsed võivad nakatuda emakasisene, sünnitusteede kaudu ja harvadel juhtudel ka kodusel teel süüfilisega emalt. Lisaks on nakatumine võimalik vereülekande kaudu. Õnneks on nüüd olemas väga tõsine süsteem transfusioonisaastumise (vereülekande kaudu) ennetamiseks – kõikide doonorite verd kontrollitakse esmalt erinevate infektsioonide ja viiruste, sh süüfilise esinemise suhtes ning alles seejärel kasutatakse seda alles ettenähtud otstarve. Kui kõik tehakse reeglist rangelt kinni pidades, on transfusiooni ajal nakatumise oht tühine.
 Mis on patsientide vanus?
Need on aktiivses seksuaaleas inimesed – 18-40 aastat. Kuigi loomulikult on ka erandeid: patsientide seas võib kohata nii teismelisi kui ka päris küpseid inimesi (harva). Loomulikult oleneb see elustiilist. Üldiselt on selline teooria, et inimene, kes on vahetanud kaks või kolm seksuaalpartnerit, võib olla nakatunud mingisse suguhaigusesse, mis levib peamiselt sugulisel teel. Haigestuvad nii mehed kui naised ning haiguse kulg on neil peaaegu sama.
 Kuidas see suguhaigus kulgeb?
Inkubatsiooniperiood on nakatumise hetkest 3-5 nädalat, kuid seda perioodi saab nii lühendada kui ka pikendada. See sõltub inimese immuunsusest ja kaasuvatest haigustest. Pikeneb sagedamini nõrgenenud patsientidel, neil, kes kasutasid antibiootikume muudel põhjustel, s.t. antibiootikumi kontsentratsioon oli väikeses annuses, et tappa haigusetekitaja, ja see kulgeb varjatud kujul.
Miks on inkubatsiooniperiood oluline? Kui süüfilisega patsient on tuvastatud, püüab arst määrata oma kontaktide ringi süüfilise ennetamiseks inkubatsiooniperioodil.
 Kuidas haigust peiteperioodil tuvastada?
Mitte inkubatsiooniperioodil. Kuid kui oleme patsiendi juba tuvastanud, oleme huvitatud tema seksuaalsuhetest minevikus. Selgub, et tal olid elukaaslased kuus kuud tagasi, kuu tagasi ja kaks nädalat tagasi. Kutsume neid koostööpartnereid, kellega olime kuu ja kaks nädalat tagasi kokku puutunud, tuvastame neil haiguse puudumise, kuna neil võib olla inkubatsiooniperiood, neile tehakse profülaktiline antibiootikumravi.
Kuidas saab inimene süüfilise olemasolu iseseisvalt kindlaks teha?
Pärast inkubatsioonihaigust tekib esmane süüfilis. Algul on tegemist seronegatiivse perioodiga, st. testi tulemused (Wassermani reaktsioon) süüfilise suhtes on endiselt negatiivsed.
Selles etapis tekib nakatunud inimesel enamikul juhtudel üksik haavand (erosioon) – šankre. See näeb välja nagu suur ümmargune putukahammustus või soolatüügas; sageli on see kindel ja valutu. Šankre ilmub süüfilise tekitaja (spiroheedi) kehasse sisenemise kohta – suguelunditesse ja/või suhu (olenevalt sellest, kuidas inimene süüfilisesse haigestus). Ka ilma ravita paraneb šankre kuue nädalaga, haavandid jätavad maha armid. Naiste anatoomiliste iseärasuste tõttu diagnoositakse esmast süüfilist harvemini kui meestel. Võib esineda haiguse varjatud ilminguid, näiteks emakakaelal. Kuna šankre on valutu ja ei avaldu kuidagi, ei saa naine seda haigust ise määrata.
Nädal hiljem muutuvad šankri kohale kõige lähemal asuvad lümfisõlmed põletikuliseks, seda nimetatakse piirkondlikuks skleradeniidiks. Siis nädala pärast on Wassermani reaktsioon positiivne, see on juba seropositiivne primaarne süüfilis. See kestab 3-4 nädalat, haiguse ilmingud võivad kas kaduda või jääda napiks.
Sekundaarset värsket süüfilist iseloomustab üldine halb enesetunne, palavik, kehale tekib väikesetäpiline lööve (roseola). Ta ei häiri patsienti, ei tee haiget, ei sügele, nii et patsient ei pruugi seda nähtust eriti tähtsustada ega kiirusta arsti poole.
Lööve võib ilmneda rinnal ja muudel kehaosadel, mõnikord meenutab see mõne muu haiguse sümptomeid, patsiente võib tõlgendada allergilise lööbena. Koos sellega suurenevad kõik lümfisõlmede rühmad (polüadeniit), võib esineda kõva šankri jääke – arme.
Mõnda aega eksisteerinud võivad need ilmingud kaduda ja tekib nn sekundaarne latentne (latentne) süüfilis – kui peale Wassermani positiivse reaktsiooni süüfilisele pole muid ilminguid. Selles staadiumis on suguhaigus passiivne, see tähendab, et see ei põhjusta sümptomeid. See võib kesta kuid või isegi aastaid. Inimene ei pruugi isegi aru saada, et ta on haige.
Sekundaarne korduv süüfilis avaldub sõlmelise lööbe (papulade) kujul. Reeglina on need rühmitatud, sagedamini looduslike avade ümber (naistel pärak, tupp), kus täheldatakse laia kondüloomi. Need on sinakaslilla värvi kammitaolised papulid, mis võivad erodeeruda, nende pinnal on tohutul hulgal süüfilise tekitajaid. Lisaks nendele ilmingutele võib ilmneda juuste väljalangemine (alopeetsia) ja need kiilased laigud peanahal meenutavad koi söödud vaipa – see on alopeetsia areata. Muuhulgas võib ilmneda naha hüper- ja hüpopigmentatsioon. Arstid nimetavad seda Veenuse kaelakeeks, kui pigmentatsioon ilmub rinnale ja kui peanaha piirile, siis Veenuse krooniks. Kui papulide lokaliseerimine on häälepaeltel, tekib hääle kähedus.
Siis tuleb tertsiaarne süüfilis – tuberkuloosne ja kummiline. Kui infektsioon ei ole veel paranenud, läheb see hilisesse staadiumisse, mida iseloomustavad tõsised aju-, südame- ja närvisüsteemi häired, mis võivad põhjustada halvatust, pimedaksjäämist, dementsust, kurtust ja seejärel surma.
 Alates 1993. aastast on kõigil esimest korda arstiabi pöördujatel õigus läbida ennetav läbivaatus.
 Kas süüfilis ei saa üldse avalduda?
Süüfilise ilmse (staadiumi) kulgu kõrval on praegu ka haiguse esmane latentne (latentse) kulg ilma kliiniliste ilminguteta. Selliseid haigusvorme saab avastada seroloogiliste uuringutega (Wassermani reaktsioonid või mikroreaktsioonid) elanikkonna seas, eelkõige haigestumusriskiga kontingendi seas.
Raseduse ajal võib loode nakatuda süüfilisega emalt emakasisene. Mida see võib lapse jaoks tulevikus tähendada?
See haigus on eriti ohtlik tulevastele põlvedele. Kaasasündinud süüfilise ennetamiseks vastsündinutel on väga tõsine süsteem. Kõik rasedad naised peavad selle haiguse tuvastamiseks süstemaatiliselt verd annetama. Nüüd võetakse rasedate ravi väga tõsiselt. Kui varem katkes selline rasedus meditsiinilistel põhjustel, siis nüüd ravitakse süüfilisega rasedat naist üsna edukalt ja sünnib terve laps.
 Kuidas süüfilist ravitakse?
Ravi viiakse läbi spetsialiseeritud meditsiiniasutustes, kus on terve kodumaisele meditsiinile kättesaadavate vahendite arsenal. Värskete haigusvormide korral piisab ühest ravikuurist, hiliste vormide puhul – kahest või kolmest kuurist.
 Kas see sugulisel teel leviv haigus võib pärast ravi uuesti ilmneda?
 Kui süüfilist õigesti ja asjatundlikult ravitakse, ei saa esineda ägenemisi, saab olla ainult uuesti nakatumine.
 Mis on selle haiguse ennetamine?
Võib-olla on ainus asi kondoomide kasutamine, kuigi need ei anna 100% garantiid, seega ei tohiks see olla seksuaalkäitumise lubaduse põhjuseks. Seksuaalpartnerite arusaadavuse ja püsivuse kohta on juba palju kirjutatud. Seetõttu ma ei hakka ennast kordama.
Kõik on ammu teada, et iga sugulisel teel levivat haigust on lihtsam ennetada kui ravida. Seetõttu tahan lugejatele öelda, et äkitselt tekkivate kahtluste korral ei tasu peljata arsti juurde minna. Kogu teavet patsientide kohta hoitakse rangelt konfidentsiaalsena, kuna kehtib meditsiinieetika.